Ursula von der Leyen on andnud Euroopa finantsprobleemile konkreetse numbri: 10 triljonit eurot.
Eelmisel nädalal Pariisis Prantsusmaa juhtiva tööandjate organisatsiooni Medefi (Mouvement des entreprises de France) kokku kutsutud ettevõtlusjuhtide ees kõneldes avaldas komisjoni president kahetsust, et nii suur osa Euroopa leibkondade säästudest seisab pangahoiustel. „Kahjuks on need säästud laisad,“ ütles ta, rõhutades seejärel, et Euroopa peab panema selle raha „oma ettevõtete teenistusse“.
Praegu ei ole plaanis hoiuseid konfiskeerida ega raha inimeste pangakontodelt välja võtta. Brüsseli ettepanek on teistsugune ja just seetõttu poliitiliselt kaalukam: kasutada maksusoodustusi, uusi finantstooteid, regulatiivseid muudatusi ja tihedamat järelevalvet, et suunata suurem osa erasäästudest Euroopa kapitaliturgudele.
Jutt käib niinimetatud säästu- ja investeerimisliidust, mida tutvustati 2025. aasta märtsis. Komisjoni hinnangul seisab umbes 70% ELi leibkondade säästudest – ligikaudu 10 triljonit eurot – pangahoiustel. Kaalumisel olevate meetmete hulka kuuluvad maksusoodustustega investeerimiskontod, väärtpaberistamise reeglite muutmine ning regulatsioonid, mille eesmärk on soodustada pankade, kindlustusandjate ja fondide suuremat osalust.
Von der Leyen väidab, et see pakett võib vabastada kuni 470 miljardi euro ulatuses täiendavaid investeeringuid.
Küsimus on selles, miks peab Brüssel nüüd kodanike raha kasutusele võtma; vastuse leiab Euroopa enda näitajatest, mis pole kaugeltki andnud oodatud tulemusi.
Draghi raporti hinnangul vajab EL digitaliseerimise, tööstuse, energeetika, kaitse ja infrastruktuuri rahastamiseks igal aastal täiendavalt 750–800 miljardit eurot. See moodustab ligikaudu 4,4–4,7% Euroopa iga-aastasest SKPst.
Liikmesriikidel lihtsalt ei ole sellise arve tasumiseks piisavalt eelarvelist ruumi. 2026. aasta esimeses kvartalis ulatus avaliku sektori võlg 82,9%-ni ELi SKPst ja euroalal 88,9%-ni. Kreekas oli see näitaja 143,5%, Itaalias 138,9%, Prantsusmaal 117,6%, Belgias 109,1% ja Hispaanias 101,6%.
Pärast aastaid kestnud erakorralisi kulutusi ja avaliku sektori programme, mille eesmärk oli toetada Euroopa järjestikuseid prioriteete, kuid mille tulemuslikkus oli väike või olematu, on Brüssel mõistnud, et järgmist majanduslikku ümberkujundamist ei saa rahastada pelgalt maksustamise teel.
Säästu- ja investeerimisliit ei alusta tühjalt kohalt. See on 2015. aastal algatatud kapitaliturgude liidu uus kehastus. Christine Lagarde tunnistas 2024. aastal, et kuigi sellest ajast peale on esitatud üle 55 õigusakti ettepaneku ja 50 mitte-seadusandlikku algatust, on edusammud jäänud tagasihoidlikuks. Eurogrupp ise tunnistas samal aastal, et projekt ei ole täitnud oma algset eesmärki luua sügavad ja integreeritud Euroopa kapitaliturud. Teisisõnu tunnistati ebaõnnestumist, lihtsalt teiste sõnadega.
Kümnend hiljem on vastuseks sellele ebaõnnestumisele taas suurem integratsioon, ulatuslikum ühine järelevalve ja järjekordne õigusaktide pakett. Jah, täpselt sama valem. Brüsselis kaob mittetoimiv projekt harva – tavaliselt naaseb see lihtsalt teise nime all.
Aususe huvides tuleb tõdeda, et see ei muuda komisjoni hinnangut olukorrale kehtetuks. Euroopa vajab sügavamaid kapitaliturge, ettevõtteid, kes suudavad kasvada ilma Ameerika Ühendriikidesse kolimata, ning paremaid võimalusi säästjatele. See kõik ei muuda aga tõsiasja, et von der Leyeni sõnakasutus oli äärmiselt ebaõnnestunud. Euroopa institutsioonid käsitlevad eraisikute sääste üha enam strateegilise ressursina, mida tuleks suunata liidu majanduslike prioriteetide teenistusse.
Praegu kasutatakse selleks peamiselt maksusoodustusi. Samuti kaalutakse pensionitooteid, väärtpaberistamist ja uusi viise kapitali suunamiseks strateegiliselt olulistesse investeeringutesse. Suunamuutus on juba toimunud: avaliku raha haldamisest enam ei piisa – Brüssel soovib mõjutada ka seda, kuhu liigub erakapital.
Üks kommentaar
jah